Kord pidasid vilistid sõda Iisraeli rahva vastu. Taaveti vanemad vennad oli samuti sõjas.
Taavet pidi neile toitu viima ja küsima, kuidas neil läheb.

Kui ta sõjaväljale saabus, nägi ta vaenlaste hulgas tõelist hiiglast. Mees oli peaaegu kolme meetri pikkune ja tema nimi oli Koljat.

Ta teotas Iisraeli rahvast hirmsate needuse sõnadega. Sõdurid ja ka kuningas Saul tundsid tõsist hirmu.

Kas nad olid unustanud, et Jumal on vägevam?

Koljat: „Te rumalad, Iisraeli rahvas, te värisete mu ees, hahaha! Teie Jumal ei saa teid aidata. Ma olen Temast tugevam.“

„Kas te kuulsite? Ta pilkab Jumalat. Kas te lubate seda sündida?“
Taavet oli tõesti kohkunud selle ülbe vilisti käitumisest.

Et ta viskas nalja Iisraeli rahva üle, seda võis veel lubada. Aga elava Jumala pilkamine – see oli küll liig mis liig.

Otsekohe läks Taavet kuningas Sauli juurde ja ütles, et tahab võidelda hiiglase Koljatiga.

Taavet mõtles seda tõsiselt. Ta võttis oma karjasekepi ja lingu ning läks vaenlasele vastu.

Jumal on tugevam, see andis talle julguse.

Koljat tuli aina lähemale ja lähemale.
Koljat: „Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga? Kas tõesti arvad, et teie Jumal võib sind kaitsta? Hahaha, mina olen Temast tugevam ja ma tapan sinu."

Taavet vastas julgelt: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Jumala nimel, keda sa oled teotanud. Tema on sinust tugevam. Ma võidan sind ja kogu maailm näeb, et Iisraeli Jumal on elav Jumal.“

Taavet võttis kivi, keerutas lingu.

Kivi Taaveti lingust tabas täpselt hiiglase laupa, kes kukkus surnult maha.

Mida saavutas Koljat, kui ta Jumala üle nalja heitis?
Kes oli lõpuks tugevam? Jumal on tugevam.