Nii algas 19. septembril 1853 Hudsoni reis purjekaga „Dumfries“ Inglismaalt Hiinasse.

Vaevalt oli laev sadamast väljunud, kui tõusis tugev torm. Lained pillutasid laeva, mida ähvardas uppumine.
Kuid Jeesus kaitses nende laeva uppumise eest.

Teisel korral ei olnud tuult, kuid tugev vool kandis laeva kaljurahnude suunas.
Kapten hüüdis: „Nüüd on meie lõpp lähedal.“
Hudson aga ütles: „Me palvetame ja palume Jumalalt purjetuult.“

Hudson palvetas ja uskus kindlasti, et Jumal aitab.
Ta andis korralduse: „Tõstke purjed üles!“
Ja äkki hakkas puhuma tugev tuul, purjed paisusid tuules ja purjekas möödus ohutus kauguses kaljurahnudest.

Viis kuud hoidis Jeesus „Dumfriesi“ oma kaitse all.
Siis jõudis laev Šanghaisse ja jäi sinna ankrusse.

Nii oli Hudson lõpuks jõudnud Hiinasse. Teda valdas tõeline rõõm. Siin tahtis ta inimestele rääkida Jeesusest. Kuid kõigepealt tuli hakata õppima hiina keelt.

Hiina keele õppimine oli vaevanõudev töö. Ja sageli hakkas Hudsoni pea valutama hiina kirjamärkide õppimisest.

Hudson reisis palju, kinkis raamatuid, mis rääkisid Jeesusest. Mõnele tegid need rõõmu, teised aga ärritusid.

Ühel päeval teel Ningposse tungisid röövlid Hudsoni kallale ja võtsid temalt Piibli.

Ningpos oli Hudsoni elukoht misjonikooli kõrval,
kus töötas õpetajana inglanna Maria Dyer.

Hudson ja Maria tutvusid ning hakkasid teineteist armastama.
Ja kahe aasta pärast nad abiellusid.